Oleme tänulikud, kui saaksime siia kokku koguda 16.augustil 2015 toimunud Triathlon Estonia võistlejate kokkuvõtteid päevast ja võistlusest. Siit hea neid siis kõigil eilsetel ja tulevastel konkurentidel lugeda!Teretetulnud on ka reportaazhid pealtvaatajatelt :).

Kõiki juba ette tänades,
Triathlon Estonia meeskond

Tere!
Sel aastal tegin oma esimese täispikka, eelmisel samal ajal tegin ka pooliku esimest korda.
Ühest küljest tahaksin kiita korraldajaid, et selline võistlus meil ikka korraldatakse, kuid teiselt poolt tahaksin soovitusi anda – tuleb veel kõvasti areneda!!!
Õhtul brifingu ajal nägin meie külalistel ilusad särgid, kus seljas oli ilusti näha, millega mees oli tegelenud, ehk triatloni kujud (kõik alad eraldi ja seal juures ka distantsid, kas pikk või poolik, ka koht oli mainitud ja ka kuupäevad). Võiks igale sportlasele ikka peale finishi ka korraldaja poolt midagi sarnast organiseerida (staffil olid see kord ka kenad särgid!) ja ka ühesugused ujumismütsid teie kaubamärgiga!
See kindlasti meeldiks meie külalistele ja ka mitte ainult neile ja kindlasti järgmisel aastal on välismaalasi võtab rohkem osa.
Võiks ka pudelites jagada veloetapil kõigile energija jooke või vett – eeskujuks Trismail klubile, kes jagasid Otepääl sportlastele ilusaid särke ja seljakotte ja ka jagasid kõigile pudelites vett.
Liikluskorraldajatele – oli ohtlik pööre Pärnu maantelt ringteele, kus korraldajaid polnud ja olen näinud suht ohtlikke olukordi seal (200 m edasi silla juures oli, see OK!), st seal võik ikka keegi seista ja reguleerida liiklust.
Edu teile,
Vladimir

Panen oma eilse võistluse muljed “paberile“.
Ettevalmistus:
Ujumist 288 km, ratast 4098 km ja jooksu 1424 km. Lisaks sai sügisest kevadeni ikka kord nädalas jõusaalis käidud ja nipet-näpet ÜKE näol veel tehtud. Ajaliselt 439 h liigutamist. Eelmise hooajaga võrreldes ujumist ca 20% vähem ja ratast ca 10% vähem. Võistlused ja treeningud olid näidanud, et ujumises olen natuke järgi andnud, rattas veidi parem ja jooks suht samas augus või veidi kehvem. Just jooksu pealt on suvel kõvasti kärisenud kuna ikka leiab vabanduse miks mitte minna. Viimane intensiivne liigutamine siiski näitas, et asi pole hull.
Eesmärk:
Suur ja helendav eesmärk oli sub 10 aga teadsin, et see nõuab ideaalseid olusid. Väiksem eesmärk oli teha kiireim võistlus ehk sub 10.28.
Realiseerimine:
Ujumine.
Alguse oli harjumatult palju sagimist vees aga esimese ringi poole pealt sai juba enda rütmis liikuda. Vahepeal tundus nagu vajus nagu rütm ära ja sai tõmbe sagedust suurendatud. Väga hulle poognaid ei tõmmanud ning ja üllatavalt kiirelt sai kaldasse. Kaldale tulles oli üllatus kui ajaks fikseeriti 1.06.45. Olin valmis aegadeks 1.10-1.13.
VA1
Probleemivaba ja kiire vahetus minu kohta ajaga 2.29.
Ratas
Märksõnaks oli siin tuul. Ja mida aeg edasi seda kõvemini puhus. Haruteeni sai kiirusega 41-43km/h ning seal juures sai veel torpeedot täita ja keha kinnitada. Kanama poole minnes oli kõige madalam 5 km keskmine kiirus 31,5 km/h. Peale esimest 3 ringi käisin igal ringil boksis varusid täitmas. Põhirõhk spordijoogil aga 2 potti vett läks ikka ka. Igal ringil läks geel ja soolakapsel ja see kombinatsioon toimis. Jätkus jõudu ka vastutuult töötegemiseks. Keilasse minek oli juba rohkem lõdvestus ja ettevalmistus jooksuks, sai päris korralikult ratta seljas võimeldud. Ratta ajaks sain 5.00.52 ja sellega jäin ikka väga rahule.
VA 2
Jällegi ilma muredeta ajaga 1.33.
Jooks
Jooksu alguses oli kõik ilus ja enesetunne nii hea kui see saab peale 6 h erinevaid tegevusi olla. Esimese km 4.40 tuli huraa-pealt, siis rahunesin ja vajusin 5.00 peale ja sealt edasi üpris ruttu ka 5.10 peale. Juba 7-8 km järel oli raske ja reielihastega ei olnud ka kõik päris tavapärane. Kuni 13 km peale kannatasin ja siis murdusin esimese käigupausiga. Edasi kulgesin kuni 30 km peale vaheldumisi jooks-kõnniga. Ca 25 km peal sain aru, et nii haaratav sub 10 libiseb vaikselt aga kindlalt käest (oleks nõudnud keskpärast jooksu 3.50 ehk tempot 5.27/km). Reielihased oli juba töölepingu lõpetanud ja Marko soovitusel proovisin veel säärelihasega joosta ja nii sai veel 2 km edasi liikuda. Edasi otsustasin lõpuni kõndida. 37 km peal tuli Hindrek seltsiks ja kui Ivo veel 39 km peal mainis, et Jaanus neelab mind enne lõppu alla siis proovisin jälle veidi joosta. Võib öelda, et Hindrek õpetas mind rahulikus tempos jooksma, sain lihased soojaks ja täitsa normaalselt jälle jooksma. Viimane km juba tempoga 5.00 kandis. Finišis fikseeriti aeg 10.54.32, maratoni ajaks õnnetu 4.42.53. Raske on seda jooksmiseks nimetada…
Kokkuvõttes rahul, et lõpuni jõudsin. Kindlasti oleks katkestamine kripeldama jäänud. Samas jäi kripeldama asjaolu, et viimased 2,5 km suutsin väga korraliku tempoga liikuda. Äkki murdusin ikkagi liiga kergelt… Küsimusi jäi õhku mitmeid…Õnneks on juba ka mõned ideed kuidas järgmine aasta edasi liikuda. Kindlasti oli väga korralik kogemus ja õppetund. Täna on väga raske lugeda FB-st teiste positiivseid emotsioone, nagu noaga lõikab sees kui mõtlen enda tulemusele.
Korraldusest
Aitäh Urma ja Co võistluse korraldamise eest! Rõõm näha, et üritus kasvab ja annab juba täiesti korraliku mõõtme välja.
Puudujäägid olid üldiselt pisikesed aga häiris, et Keila rajakirjeldus ja tegelikkus olid erinevad. Pidi ju olema ringilt otse ujula juurde minek mitte otse Paldiski poole koos tagasipöördega. Ja minu meelest ei olnud reguleerijate töö ka kõige õnnestunum. Nii Haruteel kui Keila tagasipöördes oli põhjendamatult pikk autode järjekord kuna tee pandi liiga vara enne ratturit kinni. Lisaks tegi naabrimees (poolpika võistleja) õnnetute asjaolude kokkusattumisel veel Keila esimesel ringteel crashi autoga. Luud terved aga külg maas ja ratas kõver.
Aga muidu oli vinks-vonks üritus, tuule vastu ei saa isegi Urmas :)
Taastumist!

Tere,

Panen ka lühidalt oma mõtted kirja, küll aga poolpika triatloni kohta.

Sel aastal läbisin elu teise poolpika triatloni. Aasta tagasi läbisin samal ajal samas kohas oma esimese. Kui eelmine aasta oli kõik eesootav veel avastamata ning põnev, siis sel aastal sellist ärevust stardis hinges ei olnud. Pärast eelmise aasta poolpika läbimist mõtlesin, et täispikale küll ei lähe. Läks umbes nädal mööda ning mõtted liikusid pigem suunal: poolpikk on ju tehtav, mis järgmiseks?

Sel aastal läbisin poolpika triatloni juba mõttega, et kas järgmine aasta oleksin juba võimeline ka täispikka läbima. Rõhutades sõna “läbima”, siis selleks peaksin ikka võimeline olema. Aga nüüd tagasi poolpika triatloni võistluse juurde.

Ujumine läks minu jaoks võrdlemisi ladusalt. Olen rahulik ujuja, tean seda isegi ning ise ei muretse seepärast. Seetõttu minu ujumise tulemust ei maksa konkurentidega päris ühel tasandil võrrelda. Aeg 52:33, parandus 3.5 min võrreldes möödunud aastaga. Tagantjärele mõeldes oleks võinud vahepeal rohkem tehnikale mõelda ning mitte lihtsalt kulgeda, oleks ilmselt pareminigi läinud.

Kuna ujun rahulikult, siis rattasõit läks kohe algul üsnagi ladusalt. Võrreldes möödunud aastaga ei olnudki hingeldamine esimesel paaril kilomeetril probleemiks. Kuid ilmataat oli seekord natuke tuulisema tujuga ning rattasõit kulges seetõttu vastutuule lõikudel raskelt. Rattasõidu aeg 2:45, kaotus umbes 3 min võrreldes eelmise aastaga.

Jooksule jõudes ei olnudki enesetunne väga kehv. Juba varemalt olin enda jaoks eesmärgiks võtnud võrdlemisi ühtlase tempoga lõpuni joosta. Eelmise aasta kiire algus ja algne vähene söömine maksid mulle kätte kõhus keeramise ja energiapuuduse näol ning see oli hästi meeles. Sel aastal sõin-jõin kohe ning minu õnneks kõhus keerama ei hakanud. Küll aga tuli 3. ringil kopp ette ning ei viitsinud enam jooksutehnika peale mõelda, mistõttu samm muutus raskeks ning väsitas jalgu veel rohkem. Neljandal ja viimasel ringil sundisin enda keha ja sammu hoidma ning tundsin, kuidas samm kergemaks läks. Ringide aegu vaadates see küll ei kajastu, kuid vähemalt kergem oli joosta. Aeg 1:45:58, parandus umbes 1 minut võrreldes eelmise aastaga. Küll aga võib siiski öelda, et nautisin jooksu rohkem kui aasta tagasi. Viimasel ringil torkas mulle pähe mõte: ka poolpika triatloni näol võib olla tegu vaimselt raske pingutusega (muidu räägitakse vaimsest poolest pigem täispika triatloni juures).

Kogu ajaks tuli 5:28:34, mis on umbes 1.5 min parem aastatagusest võistlusest. Suve jooksul muudel triatlonidel saadud kogemused näitasid veidi paremat vormi, kuid pikemaajalisel suuremal pingutusel on ilmselt oma täiendav mõju. Ajaline parandus oli küll pisike, kuid selle korvab positiivsem emotsioon kogu võistluse vältel.

Järgmise aasta eesmärk on täispikk triatlon läbida, rõhk sõnal “läbida”.

Korraldusliku poole pealt olen kogu üritusega väga rahul. Tänavu oli juba tunda võistluse arengut edasi ning et augustikuine täis- ja poolpikk triatlon Tallinna külje all on ühe tugevamalt oma kanda kinnitamas lähiriikide triatlonikalendris. Sellest on ainult hea meel! Küll aga oleks võinud olla rattarajal mõnel teede ühinemisel või lahknemisel mõne vabatahtlik juures, nii igaks juhuks, võistlejate turvalisuse huvides. Siis lisaks veel T2 vahetusalas riietustelgist väljudes ei olnud kuskile T2 kotti panna. Hea oli, et parasjagu üks vabatahtlik mu koti vastu võttis, muidu oleks selle vist telki tagasi visanud, kus nii mõnigi kott tegelikult ka oli. Siis veel ei saanud ma päris täpselt aru, miks võistkonna liikmed said võistluse T-särgi omanikuks ning individuaalvõistlejad mitte. Mina isiklikult teeks just vastupidi, sest kõik kolm ala läbinud sportlased on ikka rohkem vaeva näinud ning vajavad veidi erilisemat tunnustust. Aga see on puhtalt minu arvamus. Väikestele puudustele vaatamata hindan kogu võistlust kõrgelt ning tulen suurima heameelega veel osalema.

Jõudu!
Argo

1. Urmas ja CO suur tänu, et tegelevadd ja arendavad. Eelmisel aastal tegin pool ja see aasta täis, organiseerimises mõned plusid ja minused on olemas.

2. problemid ja positiivsed muljed
– liikluskorraldus Saku-saue Viaduk-Aasmäe toidu tasku sellisel lõigul kõik oli ok ja super, väike segadus tekitas taskust möödasõit. Kahjuks enamus liiklejad (autojuhid ei oska liiklusmärke lugeda, kuid see on Politsei leib) moraal: tuleb politseiga kokkuleppida ja panna 3-4 patrulli leiba teenima)))))
– Sõit Saue – Keila. Olhtlik, riba 30 sm, autod sõidavad 90 km/h, ehk see lõik võiks olla nats paremeni tähisttaud, või lisaks 1 sinisemudnri mehed) neile ka vaja plaani teha.
– Lõik alates Staoil Keila, kuni viimase ringini. Võttan mütsi maha, nende Keila elanikete eest kes sai aru, et tegemist võistlusega ning seal sõidavad tulevased raudmehed ja kes rahulikult lasi sind mööda ning vaikselt sõitis sinu järgi. aga oli paar erandid, kes tekitas sellisel lõigul 3 korda järjest ohtliku manöövri, ratturiga arvestamata, ehk pidurdas vahetult ratta eest, ei lasknud mööda ja pressis välja teelt. kahjuks sellised inimesed veel meie teedel on olemas. Kahjuks organisaatorid ei saa midagi siin teha, kuid vähemalt reguleerijad võivad autod pärast ratturi möödasõitmist lasta mõni sekundi pärast mitte kohe.
– pööre Keilasse. mul on koduleht ja kõik mis seal liikluse kohta peas, seal oli kirjas – 8 (poolpikal 3) ringi läbimise järel suundutakse Kanama viaduktilt otse edasi Keila poole. Keilas sooritatakse täispikal distantsil vasakpööre Paldiski maanteele. Poolpikal distantsil osalejad jätkavad Keilast edasi veel 5km ja teevad siis tagasipöörde ja suunduvad etapi finišisse. Eeltodust ja varasemate aastate kogemus ütleb, et vaja vasakule keerata Kelas, ehk enne Karjaküla pööret. Nüüd see on 3 ring alates sillast. seal mees karjus, et vaja edasi sõita. ausalt minu jaoks see oli arusaamatu, pea pärast 180 km ei saa aru miks, kuna kardi järgi on üks, kirjelduse järgi samuti, aga mees karjub teist moodi. laupäeval selle kohta keegi ei ole öelnud, et täispikkale tuleb sõita Keilast edasi veel mõni km ja siis pöörata tagasi. see oli ebameeldiv üllatus. aga saime hakkama.
– Jooksurada. ma saan aru, et korraldajal oli mõtte teha meist mitte raudmehed, vaid lisaks natukene karastada. ehk oli meeldivad nii päikelised kuid jahedavad kohad:-)) suur tänu.
– Toitumine. suur kummardus Enerviti telki eest. nii paremad teenindust pakutakse vaid 5 tärnilised restoranides. ratta etapil sai pudelid vahetatud mõne hetkega. Eelnevalt öeldi, et oleks hea, et antaksa ka pudelid veega. see on ka variant, saaks järgmisel aastal kombineerida Enerviti Kuleri ja organiseerijate poolt antavad pudelid. Jooksu etapi kohta, ma kunagi ei ole söönud ni hea musta leiba soolaga ja soolast kurgid:-) muud asjad suutsin kaasas tassida. Toitumise kohta olen väga rahul.
– siin on tõstetud küsimus särgi ujumismütside ja muude asjade kohta. olen nõõus nendega, kes seda tõstis. vaadates statistikad, kes ja kui palju osalevad tuleb tõdeda, et arv hakkas vaikselt vaikselt tõusma. toon näitena Valga, miks seal oli pooltäispikkal rohkem inimesi kui meil? REKLAAM!!!!! nemad tegid maksimumi, et igas nurgas paistaks, et tegemist nende brändiga. see paistab igas võistluses, jooksu, ratta, triatloon. lähed ujuma näed mütsid. see kõik varjatud reklaam. samuti välismaalased, kes saavd need särgid kodumaal teevad reklaami.

Muud muljed on positiivsed. ma ei hakka rääkima tulemustest ja ettevalmistamisest. minu eesmärk on täidetud. alla 12 tundi, sain tunned kätte, sain teada, kus nõrgad kohad ja nüüd tuleb edasi trenni teha. vastavalt vajdusele võin abiks olla. A veel kord suur suur tänu!
Värske raudmees:-)

Tere!

Ei hakka oma muljetest pikalt vatrama, need olid ja on tänaseni igati positiivsed, kuna üritus oli suures plaanis hästi korraldatud.
Küll aga mõni konstruktiivne tagasiside, mis mind häiris, et saaks järgmisel aastal ikka veel paremini :)
* Parkimine stardis oli siis kõik risti vastupidi parkimisskeemil näidatule (ei saanud karjääri, vaid pidi parkima maanteel). Üllatusmoment oli suur ja reguleerija ei teadnud midagi, miks karjääri alale sisse ikkagi ei saa ja kuhu parkida võiks. Lõpuks leidsid kõik vast koha ja jõudsid starti.
* Ujumisetapil pidi esimene poi olema punane ja siis järgnevad kõik suured kollased. Saare taga suurt kollast poid otsides ei silmanud seda kuidagi ja võttis ikka mõni aeg, kui lähemale jõudsin, et avastada hoopis väike punane. Õnneks ei olnud ees otsas ja sai teiste järgi juhinduda natuke. Jällegi üllatusmoment.
Võttes kaks esimest punkti kokku, siis teavitamine tuleks sellistel puhkudel igati kasuks. Näiteks tuua ka starti mikrofoniga vend, kes siis selliseid asju teatab või siis operatiivselt FB lehele, kuna täna kõik sinna väga lihtalt juurde pääsevad.
* Jootmine rattaetapil. Minu ebameeldivaks üllatuseks ei jagatud seal pudeliga spordijooki, kuigi nii lubati päev enne briefingul. Esimesel läbisõidul ei saanudki juua ja teisel pidin tagasi pöörama ja siis suhtluse käigus leiti pudel joogiga, mis hiljem selgus oli ka vesi. Järgmisel korral joogipunktist läbi sõites küsisin spets spordijoogiga pudelit ja härra ulatas kindlameelselt mulle sellise. Mõnisada meetrit eemal lonksu sealt võttes selgus, et tegemist jällegi veega ja seekord veel sooja veega. Ühtlasi lubati brirfingul, et 4 abivalmis inimest aitavad kõik vajaliku kätte. Minu puhul see kahjuks ei osutunud tõeks. Inimesed olid laua taga ja tegelesid oma asjadega ning mõni ka istus. Kuna tegemist on ikkagi rattaetapiga, siis võistlejad ei taha reeglina rattalt maha tulla joomiseks, seega ettepanek oleks, sarnaselt teistele Eestis korraldatavatele rattaetappidele, ulatada soovitud jook pudelis võistlejale kätte. Märkusena siia juurde, et jooksuetapi joogipunktis olid tõesti väga abivalmid neiud, seega kiitus neile!
* Medalid. Sarnaseid medaleid on saadud juba paarkümmend aastat tagasi, ehk vast tasuks mõelda vähe nooblima medalikujunduse peale 😉

Särkide mõte on ka hea aga silmas peaks pidama seda, et osalustasu ei kerkiks taevasse, seega see lisanänn peaks tulema sponsorite raha eest ja neil peaks olema huvi ennast seeläbi reklaamida. Halvaks näiteks minu arust on siin Trismile, kus raha küsitakse kõvasti ja jagatakse ka mõttetut nänni.

Kõike hääd ja arvatavasti järgmisel aastal uuesti!
Erik

Noh ega ma ka kitsi pole. Minu seiklusi saab lugeda: http://www.piirekombates.blogspot.com

Minu kokkuvõte siin:

Pühapäeval 16.08.2015 sai ette võetud elu kolmas täispikk triatlon, mis sel aastal kandis nime Triathlon Estonia. Arvestades, et tegu Baltikumi ainsa täispikaga ja stardinimekiri oli sel aastal 85 tubli spordimehe (ja naise) pikkune, siis oli ikka kõht stardis liblikatest pungil.
Trenni oli tehtud sel aastal rohkem, organiseeritumalt ja kvaliteetsemalt kui kunagi varem ning sisimas lootsin, et päeva lõpuks võiksin sellel distantsil alistada harrastajatele vägagi ihaldusväärse 10 tunni piiri.
Ujumine 3,8km: Läks vägagi hästi, leidsin kohe alguses oma tempo ja kulgesin sellega kenasti lõpuni. Ajaparandus senise isiklikuga ca 5 min ja koguaeg 1h.05min kopikatega.
Ratas 180km: Olin valinud tavapärasest teistsuguse strateegia ehk siis vajutasin nii palju kui torust tuli. Seda suuresti põhjusel, et nädal enne võistlust suutsin remondi käigus viga teha oma parema jala päkale ja kartsin, et jooksus ei suuda ma oma loodetud taset 3h.30min nagunii ära teha. Selle vajutamise tulemusena sõitsin rattas välja aja ca 5h mis on minu kohta absoluutselt super tulemus arvestades ainult 2,5 aastast rattasõidu kogemust.
Jooks 42,2km ehk maraton: Kardetud päkavalu oli tänu topeltsisetallale ja 4 Ibuka tabletile suhteliselt vähe tunda aga kahjuks olin jalad kõva pingutamisega rattas üsna pehmeks sõitnud. Sellegipoolest suutsin maratoni esimeses pooles hoida suhteliselt head tempot ja teises pooles iseloomu pealt läbi krambihoiatuste ja kõhuvalu siiski rahuldava tulemuse ära teha. Aeg 3h.45min kopikatega. Kogu aeg tuli 9h:55min ja17sekundit ehk eesmärk sai kenasti täidetud ja lõpuemotsioon oli nii võimas, et võttis üle mitme aasta korraks ka pisara silma. Pärast protokolli sirvides selgus, et võitlesin individuaalses arvestuses välja 9nda koha ja meeste (M18-40) klassis lausa 4nda koha. Poodiumist jäi puudu täpselt 4min ja 23sekundit. Samas minust ettepoole jäid väga tugevad mehed kellele pole absoluutselt häbi kaotada.Tahaksin siinkohal edastada suured tänusõnad Bruno Nopponen ‘ile, kes tegi minust ühe napi kvartaliga hoopis teist masti ujuja kui olin enne, Priit Ailt ‘ile kelle trenniplaanid, head nõuanded ja motivatsioonisõnad aitasid mind sellise super tulemuseni ja eesmärgi täitmiseni, oma suurepärasele vennale Laurile kelle debüüt minu supporttiimis oli profitasemel, vennanaisele Mari Liis ‘ile kes utsitas, julgustas, pildistas ja aitas väga palju ning otseloomulikult oma kõige kallimatele Jaanika Liipa ja Isabella’le kes kõik need minu trennis veedetud (ehk nende juurest eemal veedetud) tunnid mulle andeks andsid ja minu hobi ikka toetavad. Loodan, et tegin teid kõiki selle võistluse ja tulemusega uhkeks, mina igatahes olen küll uhke,et mul sellised taustajõud on!

Triathlon Estonia 16.08.2015 muljed
Meie võistkond Ühe Ema Lapsed startis sellel üritusel teist korda ja nende väheste kogemuste najal on ürituse korraldamisel suur samm edasi tehtud. Kitsaskohti tunnetasid valdavalt pigem suurema triatlonikogemusega osalejad. Meie leidsime eest suure rõõmu osalemisest, eneseületusest ja positiivsetest emotsioonidest.
Mis kõige rohkem meeldis?
Tore, et sellel aastal lisandus lastetriatlon, mis andis motivatsiooni ka noorem generatsioon kaasa võtta ja osalema utsitada.
Osalejate arv on jõudsalt kasvanud. Võistkondlikul poolpikal triatlonil osalejate arv oli kahekordistunud ja konkurents mõjub alati hästi. Loodetavasti tulevikus on tiimidele ka eraldi arvestus mees-, nais- ja segapaaride osas.
Kiidame toredaid särke ja üllatuslikku nännikotti. Tõesti ei oodanud, et midagi sellist koos medaliga kaela riputatakse.
Süüa sai, ja peale pikka emotsionaalset võistlust on kena kõhutäis alati teretulnud.
Märkasime ka lõõgastustelki ja snäkilauda.
Uus koduleht meeldib enam.
Võistkonnast ja võistlusest
Meie võistkonna näol on tegemist sportliku ema lastega, kellele väike spordipisik vist rinnapiimaga kaasa antud. See pisik sunnib ikka paaril korral nädalas kodust välja minema ja aastaajale kohast liikumist otsima. Ujumise, ratta ja jooksukilomeetreid ei ole meist vist keegi üles täheldanud ja seega ei oska ma treeningumahte välja tuua.
Kuna Meriliis on noorpõlves 6a ujumisega tegelenud ja 2014 aasta suvine prooviujumine näitas, et vend Märt jääb seljataha, siis sai 1,9km talle katsumuseks, mille ta eelmisel aastal nii üllatusliku 38 minuti ja 6 sekundiga lihtsalt ära tegi. Sellise motivatsioonilaksu peale läks kahe lapse ema üle aastate ujumistrenni tagasi ja sel aastal parandas oma tulemust veel kuue minuti jagu. Vägev, eks ole?!
Eelmisel aastal oli ratast ja jooksu Rita ning Märdi vahel keeruline jagada, kuna mõlemas on vend tunduvalt tugevam. Võtsime aluseks Tartu rattaralli ja jooksumaratoni tulemused. Keeruline matemaatika näitas, et ajaliselt kaotame vähem, kui Rita sõidab ratast ja Märdile jääb jooks. Eelmisel aastal oli minu tõsine eneseületuslik aeg 3:07:41 90 km rattadistantsil kõige viimane. Uskuge, ma olin ikkagi nii õnnelik! See aasta püüdsin leida vähemasti korra nädalas aega ratast sõita ja kuigi need sõidud jäid vahemikku 45-65km ja ainuke pikem sõit oli Tartu rattaralli, oli füüsiline ettevalmistus vast siiski parem. Lisaks sai ostetud uus ratas, mis vähemasti näeb maanteeratta moodi välja. Hoolimata vastutuulest ja rattakingade puudumisest sõitsin sel aastal välja 10 minutit parema aja. Kripeldama jäi 30.km-l käe alt ära vajunud triatloni juhtraud ja ratast hoiualasse tõstnud mehe kommentaar: see ratas on ikka väga raske triatloni jaoks. Pole hullu! 
Märdi pärast me muretsema ei pidanud. Tema teeb ära, mis vanemad õed ütlevad. Eelmine aasta oli tema aeg 1:42 võistkondliku jooksudistantsi viies aeg. Kahenädalane puhkuseaegne tugev treening tõi seekordseks ajaks 1:37. Võisime teda seljale patsutada ja siiralt kiita. Sellist tublit väikevenda pole mitte kõigile antud. 
Lisaboonuseks oli seekord ka asjaolu, et minu kohale jõudes oli Märt valmis kohe rajale minema. Eelmisel aastal, kui arvestus andis minu oletuslikuks sõiduajaks neli tundi, ei olnud venda mitte kusagil. Mikrofon jõudis teda mitu korda kustuda ja selle vahetuse aeg venis juba üle kahe minuti.
Järgmisel aastal püüame oma tiimiga viie tunni piiri alistada!
Hoidke meile pöialt! 

Minu esimene täispikk. Aeg alla 11h ja kogu võistlus oli puhas nauding :). Tänud korraldajatele. Sellise suure ettevõtmisega ongi palju tegemist ja juhtub kindlasti nii mõndagi (nii korraldajatel, kui võistlejatel).

Positiivse poole pealt lisaks üldisele kordaminekule mainiksin ära tüdrukuid Kanama viadukti pealt, kes igal ringil isuga ergutasid (loodan, et mitte ainult mind).

Üks mainimist väärt vahejuhtum, mis küll mind, kes esikoha eest ei võistelnud, ei mõjutanud, kuid tundus kuidagi tagurpidi: Pärnu mnt pealt paremale Ääsmäe-Haapsalu mnt-le pöörates oli peale bensiinijaama reguleerija, kes pidi autod kinni pidama, et meid uuele ringile lasta. Ühel viimastest ringidest tuli sealt vasakult pikk veok ning reguleerija ütles mulle “sina oota” ja lasi veoki enne mind läbi. Päris jalga maha ei pidanud panema aga natuke vingerdasin küll, et hoogu sees hoida. Enne mind oli 100 m tühjus ja taga ei paistnud ka rattureid, samuti ei olnud sõidukitel sel hetkel seal mingit järjekorda. Korraks sain pahaseks aga eks meil kõigil oli võistluse ajal emotsioonid üleval. Natukese aja pärast juba mõtlesin, et võibolla läks tal pika reguleerimise peale sassi, kelle enne võiks läbi lasta :).

Juba eespool mainitud pika distantsi Keilasse sissesõit tekitas seevastu tõsisemat juurdlemist. Veel praegugi on juhendis kirjas, et pikk distants teeb Keilasse vasakpöörde ja lühike mingi aeg eemal tagasipöörde. Ise kaotasin seal julgelt paar minutit, kuna oli just infotunnist meeles see otse Keilasse pööramise jutt ning laskusin seal kohapeal oleva reguleerijaga jutuajamisse. Õnneks oli ta endas raudselt kindel ning ma hakkasin ka enda mälus kahtlema ja tegin selle pauna vaikselt tiksudes ära.

Muidu kõik hästi, järgmisel aastal uue hooga!
Head taastumist kõigile!
Indrek.

Minu esimese täispika triatloni kogemust ja arvamust võistlusest ning soovitusi algajale saab lugeda siit: http://kristjanjansen.blogspot.no/2015/08/triathlon-estonia.html

Selle aasta emotsioon on kuidagi eriti terav ja vastuoluline. Mõni ütleb, et süües kasvab isu aga mina ütleks, et treenides selgineb eesmärk.
Minu väga „märg unenägu“ oli lõpuaeg 9:15-9:20, mis tähendas igal alal eneseületust ja ideaalseid tingimusi. Põhilist edasiminekut lootsin jooksus. Plaan oli teha maratonis aeg 3:20-3:25. Teistel aladel sõltub väga palju ilmast ja seal nii konkreetseid eesmärke ei seadnud.
Ujumise start oli jällegi tavapärane. Tõmbasin ennast etteotsa ja vaatasin, et Toomas Lelov sättis ennast minu kõrvale kontrollivale positsioonile. Nii me koos ujusime- meeskonna omadele ma tähelepanu ei pööranud, sest nemad ei pea hiljem väntama ja lõdvestusjooksu tegema.
Ühel hetkel läksin Toomas Lelovi jalgadesse ja mõtlesin, et las mees teeb tööd, kuid siis hakkas ta oma tavapäraseid sikk-sakke tegema ja mina ei tahtnud 3,8km-le niipalju juurde ujuda ja lasin tal oma teed minna. Tõmbed olid pikad ja rahulikud ning mingil hetkel tabasin ennast mõttelt, et äkki isegi liiga rahulikud. Esimese ringi lõpus tegin viimase poi juures ühe ja ainsa apsu ning minu kõrvale jõudis Vladimir Galkin, kes tugeva ujujana plaanis ujuda alla tunni. Ujusime kõrvuti ja aegajalt lasin temal tööd teha ja ujusin jalgades. Veest väljudes vaatasin kella ja naeratus tuli näole, naine hüüdis ka täpsustatud aja- 56 min ja 40 sek.
Kiire ja mitmeid kordi harjutatud vahetusala ning ratta selga. Sedakorda olin esimest korda elus rattale alla sättinud ette kõrge (ca 90mm) aerojooksu ja taha ketta ning lootsin sellelt kombinatsioonilt tõhusat ajavõitu. Põhiline, mis see kombinatsioon tagas oli väga väsinud vasak õlg, sest tuules pidi kogu aeg vastu hoidma, et suurel kiirusel ikka rajal püsida. Ei ole enne märganud, et mul rattasõidust õlg ära väsib.:-)
Kuna kõiki andmeid registreerib randmel olev kell, siis seda sõiduajal eriti ei jälginud. Rattaetapil oli plaanis sõita pulsi järgi ja hoida pulssi 140 juures nagu viimaste aastate täispika rattaetappidel. Ideaaltingimustel (tuulevaikus, temp 18-20 kraadi) lootsin aega 4:45-4:50. Ühel hetkel ca (60km), kui kiirust vaatasin ja nägin, et keskmine on üle 40km/h, siis mõtlesin, et täna on minu päev. 90km aeg oli 2:17, tuul tõusis ja konkurendid hakkasid maha jääma- kõik see lisas enesekindlust, et jooksuetapile minna rahuliku südamega. Teise poole distantsist sõitsin ajaga 2:26.
Igal ringil sõin ühe geeli või batooni ning üle ringi võtsin lisaks ühe pooliku banaani või terve hapukurgi. Rattal oli kaks pudelit: ühes Värska mineraalvesi ja teises erinevad isotoonilised joogid.
Toomas Lelovi sain teisel ringil kätte ja uhasin mööda, kuid nägin, et mees üritab mul 10-15m kaugusel sabas püsida. Pool ringi see tal ka õnnestus. Ainus, kes minust mööda sõitis oli meeskonna sõitja Jaanus Mägi. Tema algkiirus tundus minule selgelt üle võlli, kuid mõne aja pärast märkasin, et meie vahe püsib. Vahepeal arvasin ekslikult, et sõitsin temast ise mööda. Raimo Kivioja, kes eelnevatel aastatel mootorrattana mööda kihutas, oli sedakorda küll kiirem, kuid tänavu olin ma ka ise „mootorratta“ seljas ja kuna ta oli minust poole ringiga ees, siis oli hea kiirusi võrrelda.
Tuttavatele sai ikka viibatud, kuid ainult mõni üksik viipas teiselt poolt teed vastu- ju siis oli piisavalt raske, et säästeti energiat väntamiseks. Tänu sellele, et numbritel olid nimed peal, siis sai mõõdumisel ka uusi osalejaid ergutatud.
Esimest korda täispika jooksul tabasin ennast mõttelt, et käike jääb väheks. Tagantuuleotsal oli distantsi teises pooles kiirus pidevalt üle 50km/h ja kadents hakkas harjumatult suureks minema.
Vahe kindlalt ja vääramatult aina kärises- Lelovilt sõitsin iga ringiga 1- 1min ja 10 sek eest ära. Aloga oli vahe juba nii suur, et arvestades meie jooksukiirusi olin tema juba lähimate konkurentide seast välja arvanud. Oleks vaid teadnud, kuidas ma tol hetkel alahindasin oma konkurenti. Silma hoidsin peal ka Aivar Juusil, keda tean stabiilse sõitja ja jooksjana, kuid kõik tundus kontrolli all olevat. Ainus, kellest ma lahti ei suutnud rebida oli minu jaoks tundmatu tegija Martin Kumm, kes liikus minuga samas tempos. Õnneks olin ujumises turvalise vahe sisse saanud ja mul oli lihtne tal silma peal hoida, sest tema oli kogu aeg teisel pool Pärnu mnt-d. Kristjan Melikov tundus turvalisel kaugusel olevat ja teades, et tegemist mehe esimese täispikaga, siis lootsin ta enda selja taga hoida, sest jooksus meil nii suurt kiirusevahet ei ole.
Vahe lähimatega oli viimases värskenduspunktis minu abilise andmeil 7-10 min. Keila suunal lasin tempot pisut alla, et joosta värskete jalgadega. Tankisin ennast korralikult täis, venitasin sõidu pealt sääri, reisi ja puusi ning tegin kõik vähegi võimalikud ettevalmistused jooksuks.
Vihaseks sain rattaetapi lõpus, kus reguleerija ei lasknud mul Keilasse sisse sõita, vaid saatis edasi Paldiski poole. Täispika tagasipööre oligi 1,3km kaugusel ja seal pani korraldaja terve kaitseväekolonni minu pärast seisma. Siinkohal sügav kummardus talle. Võrreldes osade võistlejaga tegin mina siis lisaks 2,6km. Eelmine päev näitasid korraldajad briifingul kaardi pilti, kus tagasipööre läks sealt, kus ma tahtsin keerata. Samuti oli kirjas ka kodulehel olevas rajakirjelduses (Keilas sooritatakse täispikal distantsil vasakpööre Paldiski maanteele). Esimest korda Eesti täispika ajaloos näitas minu kell, et läbitud on täpselt 180km ja sõiduks kulus 4:44, keskmine 38,3km/h ja maksimum 55km/h. Keskmine pulss 139. Oleks julmalt kohtunikust mööda sõitnud oleks aeg olnud 4:41. Aga ei tahtnud esikohal olles sellise tühiasja eest ajalist karistust ega disklahvi saada.
Maratonis plaanisin aega 3:20-3:25. Ja esimene pool läks täpselt plaani järgi. Pidin jooksma 8 ringi. Kolmandal ringil tegin kalkulatsioone ja silmad läksid punni pähe, et täna tuleb 9:00 ära. Siis tegin korrektuurid, et kindlasti vajun distantsi teise poole ca 10min ära ja saan aja 9:10. Kõik need kaunid ja ülevad mõtted peas läksin neljandale ringile ja siis sain 19 km sellise krambi paremasse reide, et pidin ca 200m inisedes ja longates jooksma. Tagasipööru punktis viskasin rahulikult käies kaks topsi vett sisse ja siis tuli eluvaim tagasi. Poolmaratoni aeg 1:42, kuid olukord läks järgmises värskenduspunktis nii kehvaks, et ütlesin naisele, et ma tahan nüüd ära surra. Mul olid sellised valud kehas ja reites, et seisin ettepoole kummargil ja ei tahtnud ennast liigutadagi. Organism oli hoobist energiast nii tühi, et ma ei suutnud enam edasi minna. Konkurentide naiste käest sain soolakapslid, Marko Albert ja Rauno Miljand ärgitasid edasi jooksma ja siis ma läksin jälle. Viienda ringiga ronisin august välja, kuigi tagasipöörupunktis pani Lelov hooga mööda, aga teadsin, et see on maraton ja siin võib igaühega veel kõike juhtuda. Proovisin kõik oma tehnikad ära- naeratasin, ergutasin kaasvõistlejaid, mõtlesin jooksutehnikale, mõtlesin lastele jne. 6 ringi ajal sain ennast niipalju tööle, et see oli jälle jooks, kuid tempo oli kõvasti kukkunud (5-5:30 km peale) ja siis hakkasin uduselt nägema-pilt läks kahekordseks ja kõik oli nii nagu vaataks vee all lahtiste silmadega. Ahastus tuli peale- kurat, kas ma pean sellepärast katkestama, et ma ei näe enam? Jooksin edasi, sest rada ma ju teadsin ning tasapisi nägemine taastus. Seitsmendal ringil lootsin, et pidevalt lähenevad Kristjan, Alo ja Aivar ikkagi ei jõua mulle nii lähedale ja kui jõuavadki, siis ma kannatan nende tempo ära. Kristjan läks mingi hetk mööda, kuid ausalt öeldes enam ei teagi millal. 8 ringi alguses hakkasid jälle sellised valud üle kere ja jäsemetes ning siis läks Alo mööda. Hambad ristis pressisin järgi, kuid 300 meetriga suutis ta minu eest 100m ära joosta. Minu ainus lootus oli, et ta teeb endale liiga ja ma saan ta ikkagi kätte. Järgnev oli muidugi katastroof- minu kiirus langes hetke pärast 6:30 km peale ja selja taga nägin juba Aivarit. Tagasipööru punktis üritasin meeleheitlikult tal sabas püsida, kuid ei suutnud. Teadsin, et tagant tulev Vladimir mind kätte ei saa, kui ma just roomama ei hakka ja Martin oli niipalju maas, et teda peaks roomates ka edestama.
Finiši pildil on mul rõõmus nägu, kuid järgmine hetk olin rohu peal pikali ja silme eest oli must. Hääli kuulsin ja aru sain, kes mu ümber sagivad, kuid silmad ei näinud midagi.
Jooksuaeg 3:43 ja lõpuaeg 9:27, mis tähistab uut isiklikku rekordit.
Sõbrast abilise ja naise vahel lohistati mind massaaži ja seal puhus lapsepõlvesõber mulle uuesti eluvaimu sisse, kuigi selleks kulus oma pool tundi. Terve õhtu keeras sees nii hullusti, et tavapärase muljetamise asemel nokkisin pisut süüa ja siis olin jälle taastustelgis külili ja üritasin seda toitu sees hoida.

Tänud konkurentidele, kes selle päeva meeldejäävaks tegid. Tänud raja ääres kaasaelajatele-see aitas kõvasti kaasa, kuigi rajal kaasaelajale see eriti välja ei paista.

Ja nüüd tuleb osa, mille avaldamist kaalusin ma kolm päeva. Mõtisklesin, kas negatiivse tagasiside avaldamine siin on mõttekas või panna siia ainult positiivne? Lõpuks otsustasin, et avaldan mõlemad, sest eesmärk on ju see, et järgmise aasta võistlus oleks parem ning negatiivseid emotsioone oleks võimalikult vähe.

Kiitused ja laitused.
Võistlus on läinud suuremaks ja sellega seoses on kasvanud ka võistlejate ootused. Briifingul avastasin, et kaasa antud vahetusala kotid on tavalised sangadega kilekotid. Poes nendega käia on lihtne, aga visates võistlussituatsioonis asju kotti ja lootes neid hiljem sealt ka leida, siis on kahtlane. Seepärast võtsin ujumisalasse oma koti, et ma oma 600 EURi maksva kalipso ikka kotist leiaks. Eelmine aasta olid nö nööridega prügikotid, mida on lihtsam avada ja sulgeda. Seda varianti võiks ka järgmine aasta kasutada. Teiseks, hommikul ei olnud stardialas WC-d. Mis siis ikka-võssa! Aga vaesed naised ja need, kellel nr 2 häda!
Stardialas seisis ka ilma mikrofonita kommentaator, kes eelnevatel aastatel on ikka infot jaganud, aga tänavu oli vaikus.
Stardialast ei leidnud mitte ühtegi prügikasti.
Autot ei olnud stardialas kuhugi parkida, sest tõkkepuu on seda teed sulgenud juba 10 kuud. Keegi vist jättis ettevalmistusperioodil midagi tegemata!
Stardisignaal oli teist aastat täiesti arusaamatu. Kui ma ei oleks Urmas Paejärvele sellel hetkel otsa vaadanud, siis ma ei oleks aru saanud, et kostis stardisignaal. Suruõhuga pasun maksab 8 EURi.
Ujumise raja väike muudatus oli väga hea. Üle ei tea kui mitme aasta sain ainult korra käed vastu põhja ja vetikatest pääsesin.
Ratta värskendusalast on juba kirjutatud. Algusaastatel olid seal abiks triatleedid, kes hoidsid ühes käes veepudelit ja teises spordijooki ning vastavalt soovile ulatasid ühe või teise. Ja nad seisid laua ja sportlase vahel, mitte laua taga. Tundub, et see aasta see ei toiminud. Instruktaaž oli seega puudulik. Kommentaaridest saab lugeda, et keegi eeldas, et talle antakse pudel. Ega ikka ei anta, kui rahvast palju. Kui tahad väga head teenindust, siis tule oma abilisega. Mina olen juba 10 aastat nii võistelnud ja tean, et saan oma pudeli koos söögiga kiirusel 35+km/h kätte.
Minu rattaraja abiline oli alguses segaduses, sest stardinimekirjas olevad numbrid ja võistlejate tegelikud numbrid ei läinud alati kokku. See häirib kindlasti ka pealtvaatajaid.
Avaldan kiitust rattaraja värskenduspunkti pealikule, kes suutis selle massi ära ohjata ja kõik autod oli ilusasti tee äärde pargitud ning ei olnud hirmu, et keegi avab ootamatult ukse või hakkab kuhugi vahele parkima. Värskenduspunkti läbimine oli see aasta minu arvates üks ohutumaid selle võistluse ajaloos.
Rattaraja segadusest Keilasse sissepöördel kirjutasin ise ja teised on ka sellest kirjutanud ning lisaks rääkisin peale võistlust ka peakorraldajaga. Paneb siiani vanduma. Kui on plaanis ka järgmine aasta tagasipööre selles kohas teha, siis peaks seal olema kohtunik, kes kirjutab numbreid üles või antenn maas, mis kõik võistlejad ka registreerib, et ei peaks nuputama, kuidas mõni on suutnud viimase 10km-ga 3-4minutit kiiremini sõita.
Reguleerijad rattarajal olid ohukohtades ilusasti olemas ja tegid oma tööd, kuid keda ma ei näinud oli kohtunikud rattarajal, kes oleks pidanud jälgima tuulessõitu ja abi andmist väljaspool värskendusala. Osa keelatud rattaabist on lausa piltidega dokumenteeritud Facebookis! Ma ei kutsu üles selle eest disklahve määrama, kuid meenutan, et kui Indrek Teppo võitis ajaga 8:59, siis istus ta vales kohas saadud söögi eest oma 2 minutilise trahvi ilusasti ära.
T2-s tekitas segadust see, et kuhu panna oma varustuse kott. Eelmine aasta rebiti see mul kohe käest, Saksamaal Rothis samuti. See aasta ei olnud juhendis sellest sõnagi ja samuti polnud ühtegi abilist vastamas mu küsimusele. Riputasin ta siis uuesti nagisse tagasi. Variant on teha üks suur korv või kast kuhu see jooksupealt visata või siis märgistatud ala, kuhu ta poetada.
Uus jooksurada meeldib mulle siiani joostutest kõige rohkem, kuid liidrina oli mul paaris kohas kõhklus, kas ma jooksen ikka õigesti, sest terve ringi peale ei näinud ma ühtegi reguleerijat, korraldajat ega ei olnud mul juhendijärgset ratturit ees. Ühe korra pidin ka auto alla jooksma Ehitajate ja Kruusa tee ristmikul. Seal on alati olnud reguleerija, kuid mitte tänavu. Sellest hoolimata on uus rada oluliselt ohutum ja abilistele ning kaasaelajatele meeldis see, et hõlpsasti oli võimalik kahes kohas kaasa elada ja abi pakkuda. Olen kahe käega selle poolt, et järgmine aasta oleks sama rada.
Kuid paaris kohas oleks pahatahtlik võistleja saanud oma elu oluliselt lihtsamaks ja distantsi lühemaks teha. Esimene koht on Pargi teelt laululava juurde viiv tee, kus silmasin nii mõndagi, kes tegid paar sammu laululava suunas ja siis saades aru oma veast, tulid tagasi Pargi tänavale. Teine koht oli haigla juures, kus oleks saanud teekonda suisa 1km võrra lühendada, sest keegi mind ju kuskil kirja ei pane ja ühtegi reguleerijat ega korraldajat ei ole.
Eelnevatel aastatel on kergliiklusteel tagasipöördes olnud korraldaja või kaamera statiivil võistlejaid registreerimas, tänavu ei olnud midagi. Värskendusala laud oli minu hinnangul 5m pöörangule liiga lähedal, sest paaril korral läks seisvate joojate vahelt läbi saamisel kitsaks. Lisaks oli teetõke ca 1m kaugusel koonusest ja esimesel ringil vaatasin, et kuidas ma siit läbi peaks mahtuma. Eelnevatel aastatel sellist probleemi ei täheldanud.
Kuna jooksurajal ei olnud ühtegi organisaatorit ega reguleerijat, siis oli seal väga palju keelatud saatjaid ratastel. Ühega oleks kolmandal ringil lausa poksima hakanud, kui ta arvas, et tema peab oma jooksvat meeskonna liiget saatma nii, et teised jooksjad peavad eest ära tulema. Lisaks toimus ratastel saatvate abiliste poolt jootmine ja söötmine suvalistes kohtades. REEGLID!!!! Järgmine kord olen karmim ja annan kohe protesti sisse.
Meeldis jooksurajal olnud Enerviti kirjadega värskenduspunkt finiši lähedal, kus oli selgelt aru saada- paremal vesi ja toit, vasakul spordijoogid. Ainult vaesed väliskülalised ei saanud eestikeelsest jutust ja siltidest aru. Tasub ka inglisekeelsed sildid panna.
Uus finišikoht meeldis mulle väga. Samuti taastusala sealsamas kõrval. Oli ohutum (ei pidanud pidevalt Ehitajate teed ületama) ja võistlejad ning toetajad olid koos. Eriti hea oli taastustelk, kus sai istumiskottidel vedeleda.
Võistlusjärgne toitlustamine jooksualas oli sellel aastal väga positiivne. Võistlejatele tasuta ja kaasaelajatele mõistlike hindadega valik. Ja jällegi, kõik olid kompaktselt koos ning sai suhelda.
Meeldivalt üllatas finišijärgne nänni valik. Väga õige suhtumine, et oluline on taastumine ja selle põhjal tehtud valik- jahutusgeelid Icepowerilt, taastusjoogid jms. Väga kiiduväärt. Lisaks oli see aasta massaaž tasuta ja see oli minu päästerõngas peale pingutust.
Särkide puudumisest on kahju. Kuna mina sain oma särgi „eriteenete“ eest juba varem, siis kandsin seda neljal viimasel võistlusel uhkusega.
Tore oli see, et sponsoreid oli rohkem ning silmarõõmu pakkusid sportlikud ja kaunid neiud, TÜ/Rocki tantsutüdrukute trupist “Defitsiit”.
Osalejate arvu pea kahekordne kasv on väga positiivne. Arvan, et siin tuleb tänada aktiivset müügimeest Toomas Greenbaumi. Oleks väga vahva, kui järgmine aasta oleks see number jälle kaks korda suurem. Arvan, et siin mängis kaasa ka uue kodulehe arusaadav ja lihtne kujundus. Lisaks pidev pildil olek Facebookis ja pidevad meeldetuletused meilil ja kodulehel. Selle aasta müügitöö oli tõesti vapustav. Samas ei lõppenud tegevus Facebookis ja kodulehel ka peale võistlust. Üks idee, mida veel teha on jagada nõuandeid taastumise ja nö normaalsesse ellu tagasituleku osas.
Hoolimata sellest, et laitusi sai kirja rohkem, kui kiitusi, on üldine emotsioon positiivne. Eelnevate aastatega olete lati nii kõrgeks sättinud ja samas ka kõik teised triatlonivõistlused on väga hästi organiseeritud ning nüüd ei saa enam lati alt läbi joosta.
Urmas, Toomas jt kümned korraldajad. Pea püsti ja edasi. Lisaks meenus mulle võistlusel ühes kurvis nähtud ingliskeelne silt: Quitters don’t tri. Triathletes don’t quit.

Toomase jutuga täiesti päri, samad asjad hakkasid silma ka omale suures plaanis, kogu meeletult keeruka korralduse juures on need küll väiksed asjad, kuid kui ka need saab paremaks siluda siis on suisa ideaalne üritus:-) Keep up the good work!

Minu esimene täispikk :D, nädala möödudes vaadatuna
Ujumine
Nagu ikka avaveeujumistes valin enne starti välja endast tugevama ujuja kelle järgi üritada siblida, siis ei pea ise neid neetud rajatähiseid vahtima  ja seekord oli selleks hr Rosemberg. Teadsin et, ta on minust kindlalt parem aga ta oli ikka liiga palju parem, et kaotasin ta kohe silmist ja ei jäänudki muud üle kui üksinduses kena suvehommikut ja ujumist nautida. Aeg 54.08 muidugi super, vees lainetus väiksem kui mõnes basseinis, vesi mõnusalt soe, et ei oleks raatsinud kohe veest väljagi tulla aga minus tekkis väike kahtlus kas ikka see distansi pikkus oli 3,8 km? Meil siin Eestis korraldatavatel triatlonide võistlusel armastatkse ikka ujumise osatähtsust pidevalt vähendada ( näit Tartu mill ujumine allavoolu kalipsodes irv nagu pardiralli  või see 111 varsti on triatlon ka see kui enne rattasõitu käid dushi all). Usun et kunagi kui see triatlon leiutati siis pidid olema kas mingid korralikud lained või hoovused, et ujumisel ka mingi mõte oleks. Hetkel tundub küll et tegemist on duatloniga kus stardi järjekord pannakse paika selle järgi kes kiiremini end märjaks kastab.( Niteks kui minu ujumise aeg oli ~40% parem kui hr ministril ja tema rattasõidu aeg oli minu omast parem ~20%, siis mille krdi pärast sai tema jooksurajale ~ 40 min varem  loogiline oleks ju vastupidi ).
V-1
Vahetusalas oli mul kohe plaanis mitte kiirustada. Kombest loobusin ja panin ikka rattariided (pampersid paksemad  ) oli veel kavas üks banaan ära süüa aga kuna ujumisega mingit erilist energiakadu polnud siis see jäi minust kilekotti, olin vist molutanud seal vahetusala telgis niikaua (3:51)et üks härrasmees pidas vajalikuks delikaatselt meelde tuletada et rattasõit ootab ja jeeee 180km siit me tuleme.
Ratas
Rattasõidus olen ma äpu aga varasemalt läbisõidetud Tartu rattaralli (142km) andis lootust et suudan selle ikka juhendis kehtestatud kontrollajaga läbida. Kui Tartus võtsin kaasa enda turgutamiseks energia keele, siis seekord neist loobusin ja asendasin batoonidega sest, minu jalgrattasõiduoskuse tõttu oli Tartus keeruline neid keelipakke sõidu ajal avada ja see lõppes sellega et, käed, lenks põlved jne. olid kõik selle krdi kleepuva lögaga koos . Igal ringi jaoks üks batoon ja peale neljandat ringi kippus sellest läägest spordijoogist ja batoonidest süda pahaks minema. Ja siis ma tänasin kõige vägevamat et mul oli niipalju tarkust endale üks korralik kolmekordne suitsupeki ja juustu võileib (nii suur kui üks ratta sadulakott mahutada võib ) ühes võtta ( täielikust õndsusest jäi lahutama kann õlut või vähemalt pakk keefiirigi ) Ennast korralikult tankinuna oli jõudu jätkamiseks kuigi enne rattasõidu lõppu olin nii tüdind et, viimasel ringil unistasin juba jooksmisest nagu inimene kes on kaua merel olnud ja igatseb kindlat pinnast. Keilasse jõudes usaldasin neid reguleerijaid sest, esiteks ei viitinud ma ise mõelda ja teiseks on alati kahtluse korral targem see paar kilti rohkem sõita kui pärast taluda süümekaid et sa ei läbinud võistlusrada täielikult. Ja kohal ma olingi ajaga 6:09:57,5.
V-2
Oma haige põlve tõttu olin selleks korralikult valmistunud. Ajal polnud tähtsust. Jalg tuli korralikult külmakreemiga sisse määrida, kompressioonipõlvikud jalga ajada elastik ümber põlve ajada ja selleks kõgeks kulus üle 6 minuti. Aga vääris seda sest ma ju lõpetasin  Ei põdenud ka selle pärast kuhu see T-2 kott jätta. Riputasin suvalisse nagisse ja peale võistlust sain probleemideta kõik ilma kadudeta kätte
Jooks
Ei midagi erilist 8 korda sai Rootsi lauas einestamas käidud ja kaheksa ringi jooksmist imiteeritud. Enda kiituseks võin öelda et ma kordagi ei kõndinud vaid värskenduspunktides seisin aeg 4:47:19,5
Super ära tegin.
Lõpetuseks kõigile kahtlejatele kes veel pole täispikka tegema läinud – see oli kukepea, ärge põdege ja tulge järgmine aasta starti. Kas ka ise tulen ei oska öelda, kas leian piisavalt motivatsiooni. Järgmine samm peaks ju olema poodiumikoht aga vaatamata sellele et olen järgmine aasta 50+ on ka selles vanusegrupis ikka eriti sitked eluaegsed spordivanad ees kellel minul kes paar kolm aastat tagasi loobus halbadest elukommetest ikka väga raske vastu saada.
Parimat
Sven

Hooaja alguses oli eesmärk läbida see aasta mõned jooksumaratonid normaalse ajaga (soovitavalt alla 4 tunni).
Kuna talv oli lumevaene ja võimaldas metsavahel jooksmist, siis tundus eesmärk püütav. Talve ja kevadepoole jooksin paksu tallaga tossudes. Paar nädalat enne Tartu kevadjooksu (23km) võtsin kapist välja õhukese tallaga tossud. Ilmselt see sai ka saatuslikuks, sest arvatavasti jalatsivahetus koormas liigselt lihaseid. Tartu jooksu 11 km tekkis parema sääre alumisse otsa valu, mis mõne km järel kolis sääre laiemasse kohta. Lonkisin raja valu trotsides lõpuni. Aeg paar minutit üle kahe tunni. Tulemuseks kolmanda astme säärelihase rebend. Midagi uut. Pole varem lihast ära rebestanud.
Tänu füsioterapeudi näpunäidetele sain kuuga lihase enam vähem töökorda. Maksimumkoormust julgesin lihasele anda peale kahte kuud.
Reaalsuses kujunes pikaks triatloniks valmistumine nagu enamus aastatel. 1,5 kuud enne võistlust avastasin, et vorm pole eriti kiita. Liikusin küll mõistlikult, kuid rattakilomeetreid oli hädine 500km ja ujumist viimasest triatlonist alates maksimaalselt 2km. Ainus, millega võisin rahule jääda oli jooksukilomeetrite hulk.
Võistluspäevaks oli kogunenud rattakilomeetreid 1000-1500km ümber (neist enamus 83 km treeningringil). Pikemaid otsi (1-2 km) ujutud vast 8 korda.
Ainsaks võistluseks peale Tartu kevadejooksu oli Tudu triatlon, kus oleks äärepealt ujumisel põhja läinud, sest venitasin enne starti vihmast märjale nahale kalipso ja tõmbasin krõpsu liiga tugevalt kinni. 200m ujumise järel läks pilt eest. Sain kalipso krõpsu kuidagi lahti, kuid seejärel tekkis tõeline foobia, millega võitlesin pool distantsist.
Võistluspäeva hommikul sujus kõik ilusti.
Peale stardipauku võitlesin vees jälle foobiaga, eriti süvendas seda see, et mitu korda ujuti selga. Sulistasin rahulikult umbes 1 km seejärel tundsin ennast vees üsna hästi. Teise ringi lõpus nägin Jürgenit, kiirendasin veidi, et järgi jõuda, kuid Jürgen tõstis tempot ja ma loobusin. Garderoobis läks nagu tavaliselt palju aega. Ratta selga istudes oli üllatavalt hea enesetunne.
Ratta toidupunkti jõudes tegin nagu tavaliselt baarileti ääres peatuse. Baaridaam ja härra olid üllatunud. Ilmselt ma olin ainus, kes selleks hetkeks nende teenust vajas. Võtsin soola, kurki ja leiba. Tundsin, et banaaninorm sai hommikul täis söödud ja rosin ei sobinud täna kuidagi seedimisega. Kahe ringi järel said mu enda Isostari joogid otsa ja edaspidi täitsin pudeleid teeninduspunktis pakutava spordijoogiga. Teeninus oli igati tasemel. Kõike taheti hoo pealt pakkuda, aga mul oli aega. Olin seda varunud kohe mõnuga. Ratas tundus see aasta kuidagi eriti kerge. Sõitsin nagu tavaliselt. Vastutuule ots nina maas pulsiga 130-140 ja allatuult sirge seljaga pulss 110-120.
Lagedal määrasin ka tatiga tuulekiirust. Sõites 42 km/h kukkus tatt ratta kõrvale maha. Selle arvutuse põhjal sain lagedal tuule kiiruseks 42 km/ ja metsavahel 38 km/h.
Rattarajal pugisin ära ka oma 4 Snickersit. Tundsin, et baariletilt on justkui miskit puudu.
Jooksma minnes oli enesetunne hea. Jooksin 145-150 pulsiga. Hoolitsesin, et vedelik oleks normis ja sool-leib suus. Mingil hetkel palusin Ivol tuua mulle autost kaks saiakest, mis tõstsid liikumismotivatsiooni veelgi. Peale 15 km jooksmist muutus parema sääre alumine ots tundlikuks. See tunne tegi ettevaatlikus, meenus kevadine vasaku sääre jamade algus. Aeglustasin tempot, mingil hetkel tõusis valu lihase laiemasse ossa. Ma ei soovinud pikka võimalikku taastusravi ja/või katkestamist ning otsustasin jalutada. Jalutades püüdsin leida liikumisviisi, mis tekitaks säärele võimalikult väikse pinget. Kümmekond km enne lõppu leidsin raja servast magneesiumi tuubi. Kuna kõvad mehed olid selleks hetkeks lõpetanud, siis söenasin selle ära tarvitada (loodan, et keegi ei tundnud sellest puudust- kui nii, siis vabandan). Toidupunktist sain ka ühe keeli. Viimased 5-7 km olid kerged. Joosta ei julgenud, kartes lihasele liiga teha – kui siis äkki tagumises joogipunktis jõudis mulle heal kiirusel järgi samal ringil olev võistleja, kellel oli ka läbida viimased paar km-t. Minus tärkas veidike võistlushindu ja mõtlesin, et kihutaks koos temaga lõpuni. Teades, et lõpuspurdis jään ka kilpkonnale alla tõstsin mõnisada meetrit enne lõppu märgatavalt tempot. Sain lõpetada uhkes üksilduses. Oma lõpukiirendusega olin rebinud sisse turvalise vahe. Lihased töötasid justkui poleks eelnevalt pingutanudki.
Kokkuvõttes ei olnud aeg kõige nigelam (13:23). Häirima jäi see, et jooksusammud jäid suuresti ühe lihase taha pidama. Heameelt tegi aga see, et suutsin sundida ennast lõpuni kulgema.
Füsioterapeudiga analüüsides jõudis ta järeldusele, et kõige tõenäolisemalt oli spordijook liiga lahja või ei olnud selle koostises piisavalt soolasid ja see kutsus esile lihaskrambi. Seega kui ajada tulemust taga, siis peab olema oma võileib kaasas. Mõni ütleb selle kohta ka, et aeg oleks passi vaadata. Pagan seda teab. Eks see tõde asu kuskil keskel :)

2015 sai Keilas läbitud kümnes Raudmees (kui mälu ei peta siis veidi alla 14h). Elukaaslane, kes on hariduselt füsioterapeut käis välja mõtte, et järgmiseks aastaks võiks vaadata üle toitumise ja treenida sihipäraselt- eesmärgiks läbida rada kümne tunniga. Konkreetset ei ma ei öelnud. See tundus ulme, kuid arvestades, et senised ettevalmistused on olnud pigem juhuslikku laadi kui teadlik trenn, rajal toitumine piirdunud laual pakutavaga ja kiireim aeg 12:30 vms, siis vääris see vähemalt kaalumist.
Septembris avastati lapsel pahaloomuline ajukasvaja. Märtsi lõpus saatsime ta elu kõige pikemale reisile.
Peale seda tekkis aeg, et trenni teha. Kõik vajalik trenniks oli olemas alates ajast, kuni varustuseni. Enamgi veel, sõber Alar soetas endale uue maanteeratta ja andis enda vana heas korras Ultegra juppidega maanteeratta mulle. Probleeme oli aga motivatsiooniga. Oli nädalaid, kus elu oli lill ja nädalaid, kus olin täiesti mustas augus. Isegi tööle minek tundus pea ületamatu takistusena.
Juunis matkasime elukaaslasega kaks nädalat Rootsis ratastel. Kuna plaan Rootsist Norra rongiga jõuda ja sealt mööda lõunakallast alla sõita langes ära (lihtsalt Rootsis ei käi rong ja ratas kokku), siis pikenes planeeritav matk oluliselt (üle 200km) ja graafikus püsimiseks pidime vähemalt 70 km päevas sõitma. Vaikse kulgemise asemele saime sportmatkaga kogupikkusega üle 1000 km.
Peale rattamatka eriti ei liigutanud. Mõned korrad käisin jooksmas ja rattaga sõitmas. Ujuma jõudsin maksimaalselt viis korda (neist kahel korral võistlusel). Paar nädalat enne pikka sõitsin tempokalt oma 85 km treeningringi. Keskmine tuli üle 30km/h. Mõned päevad hiljem jooksin nauditaval tempol oma igaaastase 18 km jooksuvormi testringi ajaga 1:45. Seega teoreetiliselt olin füüsiliselt pikaks valmis.

Hommikul starti tulles ei olnud mingit tahtmist vette minna. Teadmine, et vesi on +15C-lt tõusnud+18C-ni tõstis veidi motivatsiooni. Peale mõndasada meetrit rahulikku ujumist sattusin ühe võistleja taha, kes tegi ees sakke. Proovisin ohutult mööduda. Sain isegi mööda. Korraga oli ta minu kõrval ja surus mind samuti sakke tegema. Külg vastu külge. Tegin siis kiirema lõigu. Mingil hetkel tajusin, et keegi ujub pidevalt vastu minu varbaid. Lasin tempo pea olematuks. Tänu sellele sain jälle segamatult tiksuda. Teisele ringile minnes otsisin harjumuspäraselt kaldaäärset poid, kuid ei leidnud. Ujusin, siis eesolevate ujumismütside järgi.

Ratta selga istudes oli enesetunne hea. Sõitsin 200m ja avastasin, et olin esimese ratta pannud tagurpidi (magnet valel pool). Õnneks sain selle vea kiiresti parandatud. Peale kahte rattaringi olid omad joogivarud otsas ja tegin värskendusalas peatuse. Võtsin enda ette saadetud kotist soolakapslid (tarbisin edaspidi üks soolakapsel 45 min jooksul) ja Squeezi energiageeli. Viimane pani kõhu valutama (ilmselt võtsin liiga vähe vett peale). Edaspidi tarbisin geeli minimaalselt. Panustasin rohkem värskendusalas pakutavale. See sobis minu lihtsureliku seedimisega paremini.
Rattarada oli see aasta eriti sodine. Mida kõike sealt ei vaadanud vastu- katkistest rehviribadest, kruvidest kuni klaasikildudeni välja. Avastasin, et kõige puhtam rada on vahetult vastu sõiduteed, kus sõidukid on sodi tuulega ääre poole lükanud. Nii palju rehvivahetajaid pole ma pika jooksul veel näinud. Õnneks ma ei komistanud ühegi kruvi, traadi või klaasikillu otsa.
Rattaringidel kasvas pidevalt tuul. Eriti tugevaks läks see kui olin viimasel ringil. Tundsin kuidas kiirus kukub. Tegin viaduktil peatuse, saamaks kinnitust, et üks ring tuleb veel sõita- kuigi motivatsiooni selleks oli juba keeruline leida (spidomeeter näitas 150km vms). Tütarlaps vaatas oma täis kribitud paberilehte ja telefoni. Kinnitas, et mul on ringid täis. Ma ei tahtnud nõustuda, sest Indrek P, kes on minust kordades kõvem rattamees teeb veel ringe. Kuna tütarlaps oli endas täiesti kindel, siis ma ei hakanud nii igaks juhuks veel ühte rattaringi tegema. Mõtlesin, et hea oleks kui märgil „seitse ringi“ oleks all ka kilomeetrite tähis ehk, siis kui sõidetud on niimitu km, siis sõida Keilasse.

Jooksurajale jõudes oli enesetunne hea. Paraku jalad ei ühtinud selle arvamusega. Need liikusid täpselt pedaaliringe edasi (meenusid ajad kui sai alustatud triatloniga). Lonkisin ringi ära ja võtsin enda kotist magneesiumi (tegelikult oli see mõeldud viimaste ringide jaoks). Seejärel sai juba jooksusamme teha. Motivatsiooni jooksuks ei leidnud kuskilt. Hea kui terve raja peale jooksin lõikudena kokku 15km. Kolm ringi enne lõppu kiskus säär krampi. Elukaaslane käis apteegis ja tõi pealepiserdatavat magneesiumi. Üllataval kombel toimis see pea koheselt. Viimasel kahel ringil hakkas toss tugevalt hõõruma ja seetõttu ei olnud jooksusamm eriti nauditav.
Lõpuaeg veidi alla 14h ja hea enesetunne.
See oli esimene võistlus, kus kasutasin oma kaasavõetud spordikeemiat (kogused olid küll pigem sisetunde järgi). Suurim kasutegur ilmselt selles, et taastumine on olnud üllatavalt kiire.
Taaskord suur kummardus korraldajate, kaasaelajate ja eriti oma personaalsele hooldustiimile.

Näitan 18 tulemust
Sinu vastus
Nimi*
E-mail*