Saamislugu
Kõik suured asjad on omal ajal saanud alguse väikesest mõttesähvatusest. Nii ka Triathlon Estonia.
Oli aasta 2005, kui väike grupp triatloniga alustanud spordisõpru isekeskis arutlesid. Mõned neist olid olümpiadistantsi ning mõni ka poolpika distantsi juba ära proovinud. Ühtäkki kerkis teemaks inimvõimete piire kompav kuningdistants – täispikk triatlon, kus siis, kui oled terve päeva veetnud ujudes ja jalgratast sõites, tuleb lõpuks veel asuda jooksma maratonidistantsi. Ulmeline! Kuigi maailmamastaaabis, jah, võtavad igal aastal selle pingutuse ette kümned tuhanded inimesed, tundus see rohkem kui aukartustäratavana. Nagu Eesti mehed tihtipeale ikka, suudeti õhtu lõpuks, vaatamata sellele, et ühelgi neist polnud selleks piisavat treenitust, kokku leppida, et korraldatakse ise endale võistlus – Eesti oma täispikk triatlon. Saabus kokkulepitud augustihommik. Stardijoonel kohal oli vaid idee autor ise. Distantsi läbimiseks kulus tol päeval üle 17 tunni.
Järgmise aasta augustiks lepiti kokku uus üritus – sedapuhku juba avalik spordivõistlus täispikas triatlonis. Ainukene Eestis. Ainukene Baltikumis. Starti kogunes seekord 8 meest. Kõigil kavas ujuda 3.8 km, sõita rattaga 180 km ja joosta 42.2 km. Seitsmel mehel algamas esimene täispikk triatlon. Neid kõiki ootamas ees mitte niivõrd võistlus üksteisega aga igalühel oma personaalne võistlus distantsiga. Ujumine toimus Vasalemma karjääris ning jooksuetapp Keila Tankimäe metsaradadel. Esimene mees ületas finishijoone kui aega stardist oli kulunud 13 tundi. Olulisem oli aga see, et kaheksast alustanust seitse said kirja ka lõpuaja finisiprotokolli.
Traditsioon oli sündinud.
Iga aastaga kasvas võistlus vähehaaval. Sealhulgas ka rahvusvahelisemaks. Esimene naine kirjutas ennast võistluse ajalukku 2009 aastal. Oma panuse kasvu on kindlasti lisanud ka see, et 2010. aastast alates saab võistlusest osa võtta võistkondlikus arvestuses ning 2013. aastast lisandus kavasse ka poolpikk distants – selleski saab võistelda nii individuaalselt kui tiimiga.
2011. aastast alates oleme oma võistlusel võtnud tavaks pidada meeles Mart Haruoja, kui entusiastlikku ürituse toetajat, triatloni fanaatikut ning head sõpra, kes meie seast siis lahkus.
Mart Haruojat võib õigustatult pidada koos Rene Meimeriga triatloni maaletoojaks Eestis. Aastal 1987 moodustas Mart esimese triatloniga tegeleva spordiklubi Eestis – Spordiklubi “Triatleet.” Juba samal aastal osalesid Rene Meimer ja Mart Haruoja esmakordselt täispika triatloni Euroopa Meistrivõistlustel Soomes, kus toimus ka Euroopa Triatloni Liidu (ETU) Kongress. Tänu Mardile seisis kõrvuti teiste riikide lippudega seal Eesti sini-must-valge. Märkimisväärne on see seetõttu, et Eesti oli tollal veel osa Nõukogude Liidust.
Detsembris 1988 moodustasid Mart Haruoja ja Rene Meimer Eesti Triatloni Liidu ja registreerisid Eesti Spordi Keskliidu liikmeks. Samasse aastasse mahtus ka eestlaste esimene osavõtt Hawaii Ironmanist ehk täispika triatloni MM-ist, kus stardis olid nii Oleg Ljadov kui Mart.
1989. aastal toimus Rahvusvahelise Triatloni Liidu (ITU) asutamiskongress, kus Eestit esindas Rene Meimer. Seega on Eesti ITU asutajaliige. Kuna Nõukogude Liidus ei tegeletud veel aktiivselt triatloniga, siis juhtus nii, et Eesti esindas ka Nõukogude Liitu. Kaks aastat hiljem, 1991. aastal võeti Eesti Triatloni Liit ITU täieõiguslikuks liikmeks.
Mardi tegevus aktiivse sportlase ja triatloni edendajana kestis kogu tema elu. Läbi elu innustas Mart oma isikliku eeskujuga inimesi spordist lugu pidama, toetas nooremaid nende sportlike unistuste täitmisel ja läbis ise igal aastal vähemalt ühe täispika triatloni. Tema saavutust – lõpetada 24 korral täispikk triatlonivõistlus – on raske ületada. Kahjuks jäi tema unistus startida ka 70-aastasena Hawaii Ironmanil täitumata. Mart lahkus meie hulgast 10. Jaanuaril 2011.a. Ta jääb igavesti meie südamesse rõõmsameelse, abivalmis ja heatahtliku sõbrana.
17.12.2014 registreeriti Triathlon Estonia MTÜ
2016. a. võistlusel saadeti esmakordselt kõik vaheajad erinevatest ajavõtukohtadest reaalajas internetis nähtavaks.
2017. a. täiendati varustust uute ujumisraja märkide näol. Päevakavasse lisandusid eraldi alad: avaveeujumine, maantee-eraldisõit ja klassikalised jooksudistantsid. Sündmust jäädvustas terve päeva vältel Tallinna TV ning tegi sellest eraldi saate. Klubile loodi treeningugrupp.
2018. a. oli rajal senise ajaloo jooksul kõige rohkem kaameraid.
2019. a. Klubi sai püsivalt ametliku treeneri. Võistlus toimus Saadjärve ääres, Äksi alevikus, Jääaja Keskuse juures. Osalejaid oli kõigi aegade suurim arv. Rada muutus varasemast tasasest variandist künklikumaks ning osa rattarajast sõideti krobelisemal asfaldil. Tugev tuul, lainetus ja raja ebatasasus kajastus ka võitja tulemuses, mis jäi napilt alla kümne tunni. Päevakavasse lisandus harrastajate distants.
2020 toimus võistlus Kuremaal. COVID-19 pandeemia jättis eemale suure osa väliskülalistest, kes oleks pidanud kohustusliku garantiiniaja läbima nii Eestisse tulles, kui kodumaale naastes. 25.11.2020 võeti Triathlon Estonia alaliidu liikmeks. Uueks hooajaks liitus treeningugrupiga uusi liikmeid ja saavutati erinevatel võistlustel ohtralt poodiumikohti.
Pandeemiareeglite taustal jätkus ka 2021 hooaeg. Vaid mõned üksikud väliskülalised võtsid võistlusest osa ning lähestikku sattunud võistlused vähendasid osalejate hulka veelgi. Treeningugrupis saadi mitmeid EMV tiitleid ning järjest enam sattus Klubi nimi heitlusesse esikohtade pärast. Väiksemad võistlused toimusid samuti piirangutest lähtuvate reeglite järgi.
2022. aasta jätkus samuti piirangute lainel. Alanud sõda lõpetas kontaktid Venemaa sportlastega, kes ei saanud enam spordi eesmärgil Euroopas liikuda. Väiksemad korraldatud võistlused täitsid oma eesmärki noorte ettevalmistamisel suuremateks võistlusteks ja saadi nii Balti, kui Eesti meistri tiitleid.
2022 hooaega ilmestab eelkõige noorte poolt kogutud supersaavutuste hulk: 31 nime, 501 starti, 144 esikohta, 275 poodiumikohta, 6 EMV tiitlit (Karmel Jano 2, Arabella Raie 4), 1 Balti MV tiitel (Arabella Raie) ning 2 Balti MV III koht (Karmel Jano)
2023. aasta põhivõistlus Kuremaal lõppes majanduslikult järjekordselt suure kahjumiga, kuid sportlike saavutuste sadu jätkus endise hooga. 26 nime (-5), 581 starti (+79), 141 esikohta (-4), 304 (+29) , poodiumikohta (141/89/74), 14 suurvõistluse esikohta, 2 EMV tiitlit (Anna Helene Rauk ja Sander Grauen) (-4).
.
